Unustatud konto, mis ei unustanud mind

[blushp revious]

On asju, mida sa tead, et sa unustad. Ja on asju, mida sa isegi ei tea, et sa unustasid. Minu juhtum kuulus teise kategooriasse. Istusin ühel kolmapäeva õhtul, vaatasin oma krüptorahakotti ja märkasin midagi imelikku. Seal oli 23 eurot, aga ma ei mäletanud, et need sinna oleksin pannud. Lähemal vaatamisel selgus – need olid jäänud ühelt saidilt, kus ma mängisin üheksa kuud tagasi. Üheksa kuud! Ma olin selle konto täiesti unustanud. Ei mingit meeldetuletust. Ei mingit kirja. Lihtsalt seisid seal, oodates.

Ma ei teadnud, kas need 23 eurot on alles, sest ma võitsin need kunagi ja unustasin välja võtta, või sellepärast, et ma panin deposiidi ja siis kaotasin huvi. Ainus viis teada saada oli sisse logida. Proovisin paroole. Kolmas kord läks õnneks. Ja seal, mu kontol, olid need 23 eurot. Aga lisaks oli midagi muud – teade: “Teil on ootamas litecoin kasiino boonused. Aktiveerige 24 tunni jooksul.”

Klikkisin. Ja sain 15 eurot lisaks. Lihtsalt nii. Tasuta raha. Sest ma olin unustanud oma konto. Ja see konto ei olnud mind unustanud. Nüüd oli mul 38 eurot. Mitte palju, aga piisav.

Istusin maha. Kell oli üksteist õhtul. Naine magas. Kass magas. Ma magama ei saanud, sest olin liiga uudishimulik. Mis tunne on mängida rahaga, mis on nagu varas? Sest need 23 eurot ei olnud minu praeguse minu raha. Need olid minu üheksa kuu taguse minu raha. Ja mina praegu ei tundnud nende kaotuse valu. Nii et kui ma kaotaksin, siis ma kaotaksin kellegi teise raha. Kellegi, kes oli noorem ja rumalam. See tundus vabastav.

Valisin mängu. Lihtne slot, aga sellel oli midagi, mida ma polnud varem näinud – koguv jackpot. Iga panus lisas jackpotile natuke. Mida rohkem inimesi mängis, seda suuremaks see kasvas. Minu sisenemise hetkel oli jackpot 430 eurot. Mitte miljon, aga minu jaoks piisav.

Panin panuseks 0,50 eurot. Vajutasin. Rullid. Kaotus. 0,50. Kaotus. 1 euro. Kaotus. 1 euro. Kaotus. Olin kaotanud 3 eurot seitsme minutiga. Aga need ei tundunud päris. Need olid “vana minu” raha. Nii et vajutasin edasi. 2 eurot. Kaotus. 2 eurot. Kaotus. 5 eurot. Siis rullid: kolm kuldsümbolit. Ekraan läks kollaseks. Tekst: “Jackpoti boonus!”

Jackpoti boonus tähendas, et ma pidin valima kolme võtme vahel. Üks võti andis 30 eurot. Teine – 50 eurot. Kolmas – jackpoti. Ma valisin teise. 50 eurot. Minu 38 eurost (olin jõudnud 38 pealt 32 peale) sai nüüd 82. 82 eurot. Ilma jackpotita. Mõtlesin, et oleksin võinud võita 430, aga 50 on ka hea.

Aga ma ei lõpetanud. Mängisin edasi. Panused jälle väiksed – 20 senti, 30 senti. Kaotasin aeglaselt. 82 pealt 75, 75 pealt 68, 68 pealt 71. Siis jälle alla. See oli nagu tõus ja mõõn. Ja siis, kui ma olin jõudnud 64 euroni, sain ma uuesti kolm kuldsümbolit. Jälle boonus. Seekord valisin esimese võtme. 30 eurot. 64 sai 94. Teine võti? Ei, see oleks olnud ahnus. 30 eurot on 30 eurot.

Nüüd oli mul 94 eurot. Minu unustatud kontol, mis oli üheksa kuud seisnud. Litecoin kasiino boonused olid andnud mulle 15 eurot tasuta. Ja need 15 eurot olid aitanud mul jõuda 94 euroni. Ma otsustasin, et piisav. Võtsin 85 eurot välja. Jätsin 9 eurot. Need 9 mängisin lõbusalt maha. Kaotasin 7, võitsin 2, kaotasin ülejäänu. Lõpuks 0. Aga mul oli 85 eurot kontol.

See oli kummaline tunne. Ma olin võitnud raha, mida ma polnud isegi mäletanud. Nagu oleksin leidnud vana jakist raha, aga kümme korda rohkem. Ma ei tundnud uhkust. Ma ei tundnud elevust. Ma tundsin lihtsalt kerget üllatust, et elu võib olla nii naljakas.

Järgmisel päeval rääkisin oma naisele. Ta ütles: “Sa võiksid need raha ära kulutada millelegi toredale.” Ja ma kulutasingi. Ostsin uue paari jalanõusid. 85 eurot. Täpselt nii palju, et nad ei olnud kallid, aga ka mitte odavad. Ja iga kord, kui ma neid jalanõusid kannan, mõtlen sellele õhtule. Kolmapäevale, mil ma avastasin unustatud konto. Mil ma sain litecoin kasiino boonused, mis olid oodanud üheksa kuud. Nagu vana sõber, kes ütleb: “Kus sa oled olnud? Ma olen sind oodanud.”

Nüüd ma kontrollin oma vanu kontosid iga paari kuu tagant. Mitte lootuses võita. Vaid sellepärast, et ma ei taha enam kunagi tunda, et ma jätsin midagi maha, mis ootas mind. Sest need 23 eurot ootasid. Ja nad ei andnud alla. Ja see on rohkem, kui paljud inimesed teevad. Need eurod uskusid minusse. Ma olen neile tänulik. Isegi kui nad olid ainult numbrid. Minu jaoks olid nad sõnum. Minevik ei ole kunagi päriselt läinud. See lihtsalt ootab. Õiget hetke. Ja minu jaoks oli see kolmapäeva õhtu. Millal see sinu jaoks on? Ma ei tea. Aga ma soovitan sul vaadata oma vanu kontosid. Ehk ootab ka sind midagi. Nagu mind. 23 eurot. Ja natuke õnne. See on kõik, mida sa vajad. Tõesti.

 

[Author]

Posts